Artikkel tõlgitud ja refereeritud artikli põhjal: https://yogainternational.com/article/view/the-myth-of-symmetry-in-yoga; Jenny Rawlings, 08.10.2017
ja kasutatud materjale: Kaminoff, Leslie; Matthews, Amy 2013.Jooga anatoomia. Tallinn: Helios
Tadasana ehk puuasend Hatha joogas on tuntud kui "näidisasend" kõikidele teistele aasanatele. See põhiasend on seotud "anatoomilise asetusega", mis on anatoomiaõpiku joonistus inimkehast ja sellele viidatakse enamasti kui "neutraalsele" asendile: seistes sirgelt vertikaalselt reastatud poosis kahe sümmetrilise küljega. Tihti kasutatakse Tadadasanaga sünonüümselt ka Samasthiti nime, mis tähendab "võrdselt seisma" - viidates sellele, et keha on joondatud, et olla võrdne või mõlemad pooled on sümmeetrilised.
Sümmetria ja võrdsus kahes kehapooles on ideaal, mille poole joogaõpilasi pürgima õpetatakse. Tadasana paljude väidetavate kasutegurite hulgas on, et asend parandab rühti, korrigeerib lihastasakaalu ja õpetab meile kõikide teiste seisuasendite aluseid.
Tadasana'liku sümmeetria tulemusena peavad paljud joogaõpilased igasugust asümeetriat enda kehades juba oma olemuselt problemaatiliseks. Tegelikult pole keha asümeetria pärast muretsemine piiratud ainult joogakogukonnaga - nõndasamuti õpetavad meile füsioterapeudid, kiropraktikud ja pajud teised fitnessi ja tervisetöötajad. et sümeetriline joondatus on tähtis.
Näiteks kui me vaatleme ennast seistes ja märkame, et üks jalg tahab veidi rohkem väljapoole pöörduda, siis me tunneme, et see on tasakaalustamatus, mida me peaksime korrigeerima mõlema jalalaba väljapoole hoidmisega. Või kui me praktiseerime janu sirsasana't (pea põlvele asend ehk pool-liblika asend Yin joogas), ja märkame, et suudame üle ühe jala rohkem ettepoole painutada, kui teise jala suunas, järeldame me, et meie kahe kehapoole vahel on asümmeetria, mille tasakaalustamisega me peaksime töötama. Sama võib väita ka paljude teiste kehaliste asümmeetriate kohta - nagu õlg, mis hoiab teisest veidi kõrgemale, või puus, millest saab reieluu teisest rohkem väljapoole pöörata ja vaagen, mis on veidi tsentrist kõrvale roteerunud.
Sisemiselt oleme me kõik asümmeetrilised.
Kuigi jooga on hingamisele keskenduv praktika, ei peatu me tihti tõsiasjal, et meie kaks kopsu on üksteisest loompäraselt erinevad nii suuruse kui struktuuri poolest. Meie parem kops koosneb kolmest sagarast, samal ajal kui meie vasakul kopsul on ainult kaks sagarat ja meie vasak kops on tegelikult paremast väiksem, et teha ruumi meie südamele. Ja samas kui meie süda asub keha keskpaigast vasakul pool, asub paremal pool meie maks. Vähetuntud on fakt, et meie südame ja maksa asümmetriline paigutus tähendab seda, et meie diafragma, meie hingamise põhiline lihas, on samuti asümmeetriline! Diafragam parem pool on meie sees tegelikkuses kõrgemal, samas kui vasak pool asub madalamal.
Pildi allikas: http://teachmeanatomy.info/thorax/muscles/diaphragm/
Kui selline asümmeetria on meie sisemisse sturktuuri looduse poolt sisse ehitatud, kas on siis loogiline eeldada, et see kuidas meie kehad väljaspoolt asümmeetriliselt paistavad ja liiguvad, on oma olemuselt problemaatiline?
Loodus on asümmeetriat täis
Kui me vaatame loodust, siis me näeme, et organismid kõik omavad tasakaalu, aga mitte sümmeetriat. Kujuta endale ette puud. Puu on täiuslikult tasakaalustatud struktuur, et püsida oma püstises asendis. Aga joonista väljamõeldud joon puu keskosas ülevalt alla ja saab selgeks, et see ei ole mõlemal küljel sümmeetriline.
Puu väline väljanägemine on kujundatud keskkonnast, milles ta kasvab. Asjaolud, nagu kui suurele tuulele on puu avatud ja millisest suunast, kui tasapinnaline või kaldus on maapind ja millise nurga alt päike sellele paistab, on kõik elemendid, mis vormivad puu lõpliku ülesehituse. Me kõik tunneme puu ära, kui me seda näeme, aga pole olemas ideaalset vormi, mis esindaks täpset struktuuri, mis ühel puul optimaalse tervise ja pikaealisuse jaoks olema peaks.
Puude seas on looduslik erinäolisus just nagu inimeste kehades esineb looduslik varieeruvus.
Tadasana tasakaaluks, mitte sümmeetriaks
Tadasana on põhiasend, mida joogaõpilased peaks harjutama. Tadasana joondumise põhimõtteid on kasulik teada, sest me saame neid kasutada, et näha omaendi kehi ja oma joondumist selgemalt. Aga kui joogaõpetajad kohtlevad tadasana "neutraalset" joondumisõpetust ülemuslikuna ja allutavad sellele valu, funktsionaaluse ja tervisliku külje, annavad nad oma õpilastele hoopis vastupidise sõnumi.
Tadasana on ainult üks lõpututest viisidest, kuidas keha saab asendisse paigutada. Inimkeha on kohanemisvõimeline ja vastupidav, ja me võime omada valuvabu hästifunktsioneerivaid kehi paljudes joondumiste variatsioonides. Teaduslikud uurimused ei toeta usku, et sümmeetriline joondumine aasanas on ideaalilähedasem kui ükskõik milline teine joondumine.
Huvitaval kombel on joogamaailmas laialtlevinud arusaam, et me peaks vältima endi võrdlemist teistega, kes võivad oma praktikas olla rohkem "edasijõudnud". Meile öeldakse, et me peaksime aksepteerima, mis iganes joogapoosi variatsioon on meie kehale antud hetkel sobivaim, muretsemata selle üle, kuidas teiste inimeste kehad samas asendis välja näevad.
Aga on vähelevinud arusaam, et kui me idealiseerime asendi "optimaalse joondatuse" sümmeetriat nagu näiteks Tadasana puhul, siis me ikkagi võrdleme ennast kellegagi: kujuteldava, sümmeetrilise, vertikaalselt joondatud isikuga anatoomiaõpiku illustratsioonil. Kuigi see joonis on kasulik anatoomia õppimiseks, siis vastupidiselt üldisele arvamusele ei ole see parim viis, kuidas keha peaks olema joondatud. See on lihtsalt isevaldne kehaasetus, mida kasutatakse viitamiseks anatoomia ja meditsiinivaldkonnas.
Selle asemel, et tähtsustada kehalist sümmeetriat, on joogaõpetajatele kasulikum keskenduda tasakaalule. Peibutav võib olla nende kahe ühendamine, aga sellal kui sümmeetria on kehapoolte sarnasuse tunnus, iseloomustab tasakaal kehaasendi vankumatust - nagu puu, mis on kohanenud oma keskkonnaga ja ei kuku.Näiteks kujutage endale ette seistes küljele painutuse poosi (utthita parsvakonasana):
On tavaline, et selles asendis kaldutakse alateadlikult rohkem esijalale. See põhjustab maandatuse tunde kaotamise tagumises jalas, mis viib asendini, mis on ebastabiilsem, kui võiks olla. Paljud tunnevad end tasakaalukamana, kui suudavad kaasata tagumise jala puusast kannani. See päädib aasanaga, mis ei ole tingimata sümmeetrilisem, aga on tasakaalustatum. Kui keegi peaks sellises asendis õpilasele kogemata otsa komistama, on vähem tõenäolisem, et ta ümber kukub, sest ta rakendab asendit tasakaalustatumal viisil.
Sama põhimõtet võib kohaldada Tadasanale ja kõigile joogaasenditele üldisemalt. Sümmeetriline joondatus võib minna vastuollu keha kinesteetilise (propriotseptiivse) tagasisidega, kuna see, mis näib sümmeetriline ei pruugi alati olla see, mis sümmeetrilisena tundub. Seda erinevust sisemise ja välimise kogemuse vahel saab lahendada mitmel viisil (Kaminoff, Leslie; Matthews, Amy 2013.Jooga anatoomia. Tallinn: Helios, lk 183).
Mõnikord võib olla kasulik joondada jäsemed nii sümmeetriliselt kui võimalik ja siis vaadata, kas on võimalik saada asümmeetria aistingutele kinesteetilist tagasisidet ilma, et sellele oleks vaja reageerida. Võib-olla suudavad teie proprioretseptorid selle uue teabega isegi kohaneda ja teie arusaamist neutraalsest muuta (Kaminoff, Leslie; Matthews, Amy 2013.Jooga anatoomia. Tallinn: Helios, lk 183).
Teisel juhul võib olla kasulik aseta oma jäsemed rohkem sisemisest tundest lähtuvalt ja otsida sisemist mugavustunnet ja rahu, hoolimata sellest, kui asümmeetriliselt on jäsemed väljaspoolt vaadatuna paigutatud. On võimalik leida tasakaalu ilma sümmeetriata. See on oluline eristus, mida kõik peaksid tegema, kuna mitte ükski meie sisemistest struktuuridest pole sümmeetriline. Sellele vaatamata on neil kõigil võime leida tasakaalu ja sisemist harmooniat. Kuna kõik inimkehad on loomupäraselt asümmeetrilised, on vaja teatud määral sellele asjaolule alistuda, et saavutada sügavat emotsionaalse ja füüsilise seostatuse seisundit. (Kaminoff, Leslie; Matthews, Amy 2013.Jooga anatoomia. Tallinn: Helios, lk 183)
Kui me suudame endi kehades tunnetada tugevat stabiilsust, maandatust ja kergust, siis on meie loomulikult asümmeetriline keha leidnud oma täiusliku tasakaalu.
Artikkel refereeritud: https://yogainternational.com/article/view/the-myth-of-symmetry-in-yoga; Jenny Rawlings, 08.10.2017
