(Pildil: väidetavalt alandliku flamingo poos;)
Kuigi asanaid ja nende variatsioone on juba iidsetel aegadel nimetatud sadu, kui mitte tuhandeid (oleneb kui erinevat variatsiooni iseseisvaks asanaks lugeda), leiutavad tänapäeva noored innukad asanapraktikud ikka veel üha uusi ja uusi asanaid. Kas neid saab ikka asanateks lugeda? Ma ei ole sellele ammendavat vastust veel leidnud. Aga imelik on mõelda, et joogainnovatsioon areneks justkui ainult asanapraktikas. Leiutatakse uusi stiile, miksitakse neid veini ja õllejoomisega, poose ja juhendamise viise, aga miks ei avastata uusi pranayama tehnikaid? Miks ei arene edasi bandha ja mudrate õpetus? Miks on meditatsioon ikka veel samasugune? Kas innovatsioon ainult kitsastel suundadel tähendab arengut ja paremaid tulemusi? Kas me jõuame sellise asanate arendamisega kaugemale või kusagile mujale ja paremasse kohta kui iidsed joogid? Kas me oleme uusi asanaid võttes neid joogaks nimetades lihtsalt süüdimatud eurooplased, kes isikliku naudingu eesmärgil vanu traditsioone ei austa? Sinu tõelist mina uus poos ei muuda. Jah, see tundub hea ja kui see on hästi suunatud, on see samm edasi pranayama praktikas. Hästi tasakaalustatud asanapraktika aitab edasi ja intensiivistab pranayama ja meditatsiooni tulemusi. Selleks see ongi mõeldud - et meditatsiooniasendites ilma väliste ja kehaliste segajateta hästi vastu pidada. Asanapraktika, isegi koos hingamise ühendamise liikumisega, aga ilma meditatsioonita, ei ole osa joogapraktikast, see on lihtsalt võimlemine. Tänapäeva internet kubiseb üha uute pooside virrvarrist ja mulle tundub, et see ei aita kaasa tõelisele eesmärgile pühendumisele.
No comments:
Post a Comment